Pilk tulevikku - Dubai

Viimasel ajal on inimkonnal näidata mitmeid suursaavutusi tehnoloogias ja ehituses. Alustades CERNi osakeste kiirendist Šveitsi-Prantsusmaa piiril (27-kilomeetrine ringtunnel), lõpetades Dubais valmiva Burj Dubai pilvelõhkujaga, mille kõrguseks saab olema rekordiline 800 meetrit! (pildil)

Iga päev valmivad projektid, mis seavad tehnoloogiliste leiutiste lati üha kõrgemale. Meeldiv uudis on ka see, et seda latti suudetakse siiani ületada!

Maamunal on aga üks koht, kus me saame igapäevaselt jälgida selle lati ületamist - Dubai.

Dubai kuulub Araabia ühendemiraatide sekka. Oma 2,7 miljoni elanikuga Pärsia lahe ääres on Dubai üks rikkamaid piirkondi maailmas. Pikka aega sõltusid araablased barterkaubandusest kulla ja juveelidega. See kõik muutus 60-ndatel, kui avastati rikkalikud naftaressursid. Koheselt sai nafta ekspordist araablaste majanduse selgroog. Nüüd on aga majandusteadlased tagajalgadele tõusnud - mõistagi seetõttu, et millalgi saab nafta otsa ja loogiliselt koos sellega langeb ka Dubai majandus. Et seda vältida, investeerib Dubai igal aastal kümneid miljardeid dollareid turismisektorisse. Niisiis, et säilitada tugev majandus ja rikkus ka tulevikus, hakati investeerima kosmilisi summasid hotellide, kasiinode jms rajamiseks.

Aastaid tagasi puudus Dubais korralik infrastruktuur, mis takistas suuresti põllumajanduse, turismi ja kalanduse arengut. Et teha Dubai turistidele meeldivaks ja atraktiivseks, oli vaja üles ehitada lisaks hotellidele ja meelelahutusele ka toimiv infrastruktuur. Peale infrastruktuuri ülesehitust tekkis probleem, kuidas meelitada turiste Dubaisse, sest tegu on õigupoolest kõrbega, kus ei ole vaatamisväärsusi ega looduslikke omapärasid.

Dubai eeliseks probleemi lahendamisel oli paks rahakott. Riigijuhid lasid paika panna hirmkallid projektid, mis tooksid au ja hiilguse Dubaile ja meelitaks ka kõige kaugemast kohast maailmas inimesed kohale. Edasi räägiksingi põgusalt nendest projektidest!

Küllaltki pikka aega oli Dubai kuulsaim hoone Burj Al-Arab Hotel - hotell, mis ehitati merre Dubai liivasele rannikule. Tegu on küllaltki kalli hotelliga, aga rikkurid ülemaailma on valmis maksma juba selle emotsiooni eest ööbida merehotellis, kust on mõne minuti tee liivastele randadele ja kesklinna ostukeskustesse. Selle projekti ellu viimiseks kutsuti kohale teadlased Hollandist, kellel olid kogemused hoonete vette ehitamisega - see oli suur katsumus kõigile, aga see tehti ära! :)

Burj Al-Arab Hotel on aga kahvatu vari Palmi saarte kõrval. Üks suurejoonelisemaid projekte, mis inimkonna ajaloos kunagi tehtud. Nimelt lasid araablased Pärsia lahte teha tehissaared, mis õhust vaadatuna moodustavad kokku palmi. Nende saarte peale lasti ehitada suvilad, elumajad, erasadamad, teed, meelelahutuskohad ja palju muud. Tegu on nii suure projektiga, et palmi on võimalik isegi kosmosest näha. Palmi saared pole siiani veel päris valmis, aga arvatavasti järgmise 10 - 15 aasta jooksul on nad äärmusteni välja viilitud. Palmi saared koosnevad kolmest üksusest, millest väikseima, Palm Jumeirah saare kogumaksumus ületas 12,3 miljardit USA dollarit. Palm Jumeirah ehituseks kasutati üle seitsme miljoni tonni kive ja selle ehitusest võttis osa 40 000 töötajat, kes olid peamiselt pärit Aasiast. Fotol on pilt Palmist rahvusvahelisest kosmosejaamast vaadatuna.

Peale Palmi saari otsustati läbi viia ka Dubais siiani suurim projekt - Maailma saared.

Maailma saarte projekt on peavalu teadlastele ja ehitajatele. Veeteadlased peavad kindlaks tegema, et saared ja seal olevad ehitised ei hakkaks vajuma. Koos füüsikutega on vaja Maailma saarte ümber ehitada kaitsev müür, mis lõhuks avamerelt tulevaid laineid, samal ajal ei tohi lainemurdja ette jääda vaatele merele, mis avaneb tulevastest hoonetest.

Jällegi on tegu projektiga, mida on võimalik näha ka kosmosest! Selle projekti valmimiseks läheb vaja vähemalt 386 miljonit tonni kive ja merepõhjast pumbatud liiva. Maailma saared koosnevad umbes kolmesajast väikesest tehissaarest, millest igaüks moodustab mingisuguse maailmaosa. Superrikkad saavad osta endale meelepärase maailmajao ja arendada seda edasi oma äranägemise järgi! Hiljuti ostis Virgini omanik Richard Branson endale Inglismaa maailmajao. Iirimaa ostsid ära ühed Iiri-Shoti ärimehed, kelle algne plaan oli oma saarele luua samasugune roheline, mägine ja niiske loodus, nagu Iirimaal (kujutate te seda ette kõrbesaarel?) Veel on ostnud oma saare tuntud näitleja Angelina Jolie.

Et teile parem ettekujutus anda selle projekti massiivsuest:

1. Maailma saared asuvad rannikust nelja kilomeetri kaugusel avamerel.
2. Kolmsada saart, mille omavaheline kaugus on vähemalt 100 meetrit.
3. Saarte pindalad hakkavad 14 000 ruutmeetrist, lõpetades 42 000 meetriga.

And last but not least! :) Burj Dubai pilvelõhkuja, millest oli pilt ka eespool. Kui see superehitis valmis saab, on ta pika puuga kõige kõrgem ehitis, mille inimene kunagi ehitanud on. Nagu ma oma vennalt kuulsin, olevat ehitustööga seotud teadlased tõdenud, et ehituse käigus on välja tulnud nii palju uusi ideid ja vigu, et hetke seisuga ei näe nad mingit probleemi ehitada pilvelõhkuja, mille kõrgus küündib kilomeetrini või isegi kõrgemale!

Need on vaid tagasihoidlikud näited sellest, kui tõsiselt võtavad araablased seda, et muuta Dubai turismihiiuks! Kui te kallid lugejad kunagi peaksite superrikkaks saama, siis Dubai on täpselt sobiv koht, kus oma raha nautida! :) Miks mitte soetada ka endale üks saar?

Maailm peopesal

Meie ümber toimub viimasel ajal palju märkimisväärseid asju, alustades USA majandustormidega, mis kõvasti raputavad ka Euroopat, lõpetades Venemaa välispoliitikaga, mis on viimasel ajal palju kõmu tekitanud nii USA's kui ka Euroopas. - Äärmuslikud aspektid, mis mõjutavad inimkonna edasist teekonda tulevikku.
Hetkel on need globaalprobleemid jätnud musta noodi meie igapäeva ellu. Samas toovad need esile paratamatu tõe, et riigid ja inimesed sõltuvad igapäev teine-teisest aina rohkem. Ühe komistamine võib viia ahelreaktsioonini, mis mõjutab eluolusid teisel pool maakera. Kasvav sõltumine teine-teisest on loomulik käekäik maailma arengus.

Selle mõttetera lõpetuseks sooviksin tsiteerida oma venda:

Mõnikord unustan isegi, kui uskumatult erakordne see on, et Maa ümber tiirleb rahvusvaheline kosmosejaam, kus igapäevaselt töötab väike rühm inimesi. Nad vaatavad alla ja näevad meie planeeti sellisena nagu teda võiks näha kogu inimkond -- kauni ja õrna tervikuna. Üks sinine saareke kosmilises ookeanis, kai ääres ootamas paar pisemat paati. Nagu ütles kosmonautika isa Konstantin Tsiolkovski: "Maa on inimkonna häll, kuid hällis ei saa ju igavesti elada."

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled. . .

Naljakas lugu on selle kooliga Eestis. Tahaks viimaks mõista, mis teeb need koolid nii hirmuäratavaks Eesti noortele? :P Minu jaoks on paari viimase suvega küllaltki naljakaks saanud olukorrad, kus inimesed juba juulikuu keskel kurdavad mulle: ''Oii... ainult poolteist kuud on ju veel jäänud suve! Ma ei taha kooli!''
Iga kool soovib olla asutus, kuhu õpilane TAHAB tulla. Mikski pärast läheb kõik vastupidi. Tõepoolest, eks meil kõigil on koolis olnud õpetaja, keda me põlgame või kardame, aga vaevalt see nii suurt rolli meie suhtumises mängib.
Nii palju, kui mina tähele olen pannud, on asi Meie suhtumises kinni. Eesti õpilased ei oska maailma vastu niimoodi huvi tunda, nagu nad peaksid. Kooli üks peamisi eesmärke on panna meid mõtlema oma peaga. Üritada tekkinud probleemide puhul oma peaga lahendus neile leida ja rakendada oma kogutud teadmisi igal võimalikul viisil. Aga suur osa õpilasi ei mõista seda, miks nad koolis õpivad matemaatikat või füüsikat, mis võib-olla ei paku neile isegi huvi. Kool ei soovigi, et kõik hakkaksid teadlasteks... see pole kooli eesmärk : eesmärk on läbi nende ainete avardada meie silmaringi selliseks, et suudaksime teatud probleemidele ka teaduslikult läheneda. Eks igaüks meist saab omal nahal tunda, mida ta kooliajal valesti on teinud, kui jõuavad kätte momendid, kus loeb just see, kuidas oleme enda teadmis- ja kogemusbaasi üles ehitanud.
Palju lihtsam on koolis käia mõttega, et iga õpitud asi teeb meid milleski jälle tugevamaks... Me ei käi koolis, et kokku saada selle õpetajaga, kes meile ei meeldi, vaid me käime koolis, et hoopiski kokku saada oma heade sõpradega. Iga hetkega, mis me viibime klassiruumis või oma koolikaaslaste seltskonnas, me ehitame ennast üles. Me saame baasteadmisi erinevatel aladel ja meie sotsiaalsus kasvab. Iga koolis veedetud tund viib meid väikese sammukese võrra lähemale meie eesmärkidele tulevikus. Kool ei ole midagi, mis kestab elu lõpuni (ainult elukool kestab nii kaua* :P ). Küsige oma vanematelt ja nende sõpradelt, et mis aega nad kõige rohkem igatsevad ja nad vastavad Teile suure tõenäosusega, et kooliaega.
Pealegi... oma aega planeerides näeme, et kool võtab tühise osa meie ajast ära. Me jõuame ikka kõigega tegeleda, millega varemgi. Ja mida rohkem teeme, seda rohkem jõuame! :)


Tänapäeva maailmas rõhutakse väga palju enesearendusele! See on kriitilise tähtsusega asi. Selle, kui edukad oleme oma karjääriredelil või ükskõik milles, määrame me ise. Ühiskonna standardid nõuavad, et oleksime motiveeritud ja töökad. Arengulembelised ja optimistlikud.

Nagu rahvatarkus ütleb: ''Igaüks on oma õnne sepp!''

Praegusega soovin ilusat ja edukat uut kooliaastat neile, keda septembris uus kooliaaasta ees ootab ja loodan, et suudate ka ennast motiveerida vaeva nägema ja optimistlikult edasi püüdlema! ;)

Suhe

Kallid lugejad. Olen kindel, et ka Teil on seljataga mitmeid suhteid, mis on ühel või teisel põhjusel aia taha läinud.
Kuidas see kõik algab? See on inimlik, et sisimas me kõik soovime ühte inimest enda kõrvale, kelle peale me saame loota halvimatel aegadel ja kellega me saame jagada oma rõõmuhetki! Me oleme loonud endale pähe ideaali inimesest, keda soovime enda kõrvale ja me võrdleme igat vastu tulevat inimest selle ideaaliga. Kui leiame inimeses mingeid külgi, mis vähegi vastavad meie ideaalile, siis meil tekivad tunded ta vastu. Kui meil läheb õnneks, siis ka sellel teisel inimesel tekivad tunded.
Alguses oleme vaimustuses Temast ja suurest armuõnnest oleme pimestatud. Kui vaimustus üle läheb, muutume kriitilisemaks ja hakkame alles teist inimest tundma õppima. Tuleb periood, kus me leiame, et selles teises inimeses on nii palju asju, mis ei vasta meie ideaalile... ja meid ärritab see. Me ei taha leppida mõttega, et oleme eksinud ja tahame Tema negatiivseid külgi ümber kasvatada selliseks, nagu meile meeldib. Me oleme valmis oma ideaali eest seisma ja tekitame sellega palju tülimomente - ja see on periood, kus lõviosa suhetest katki läheb. Sest me märkame ainult Teises inimeses vigu ja unustame ära need head küljed, mistõttu meil algselt üldse tunded Tema vastu tekkisid. Ja Teine inimene järsku enam ei vasta meie ideaali normidele ja me läheme lahku!
See on hiireratas, millesse me jäämegi jooksma. Me peame üle elama perioodi, kus õpime tundma ka teise inimese vigu. Ja kui oleme piisavalt targad, et säilitada kainet mõistust, saame aru, et mitte keegi pole perfektne. Me ei leia iial inimest, kes vastab igale meie ideaali nõudele. Seda on rumal uskuda. Me võime leida inimesi, kes on sellele ideaalile väga lähedal, aga kunagi ei saavuta Ta seda lõpp-piiri.
- Suhe toimib siis, kui mõlemad osapooled suudavad tuua kompromisse ja leppida sellega, milline tema paariline on... Meil kõigil on omad head ja omad vead... kelles rohkem ühte, kelles rohkem teist. Aga hinnakem inimeses neid külgi, mis meile meeldivad! Inimestele meeldib mõelda, et nad ise on perfektsed, aga see on rumal enesearmastus, millest me ei pääse iial. Aga vahel tuleb oma ego alla suruda ja endale selgeks teha, et ka meis endis on palju vigu ja kui me oleme jõudnud punktini, kus mõlemad suudavad leppida Teise inimese vigadega, siis on oodata pikka ja ilusat suhet!
Niiet loobugem sellest harjumusest üritada teist inimest ümber kasvatada selliseks nagu meile meeldib. Ja nautigem seda, mida Teisel inimesel on meile pakkuda. Ja me lõpuks veel mõistame, et need vead on midagi, ilma milleta me enam ei suudaks eladagi.

Amsterdam!

Ehkki Amsterdamis elab rohkem inimesi, kui kogu Eestis, ei tundu siin olles absoluutselt, et viibid Euroopa suurlinnas. Siin on palju inimesi. . . palju erinevaid inimesi, aga siiski ei ole siin kõrgeid klaashooneid või tohutult suuri supermarketeid. Suurlinna müra siin praktiliselt puudub ja autod tunduvad äärmiselt ebapopulaarsed asjad.
See-eest jalgrattaid on siin nagu sipelgaid! Tänavaääred vohavad jalgratastest, mis on lukustatud ulmeliste kettidega (jalgratta vargused on sagedased). Liikluskorralduses pannakse suurim rõhk jalgratturite soovidele. Nagu Eestis sõidab keskmine eestlane hommikul tööle auto või bussiga, sõidab keskmine hollandlane hommikul kindlasti tööle rattaga! :)
Kogu see jalgrattakultuur teeb hollandlastest väga tervisliku eluviisiga inimesed. Lisaks rattasõidule meeldib neile väga süüa värskeid asju... eriti puu- ja köögivilju. Erinevad värsked mahlad on siin väga populaarsed. Lihakogused (KOGUSED, mitte valikud:P) on Eestiga võrreldes alla keskmise... see lubab hollandlastel süüa vähem praetud ja rasvaseid asju ja rohkem värskeid asju... erinevalt eestlastest küll kahjuks :)
Kõrgete ja modernsete hoonete puudumine on üks peamiseid põhjuseid, miks Amsterdam ei jäta suurlinna muljet. All oleval pildil on näha Amsterdami jaoks kõige iseloomulikumat tänavapilti... Linna äärealadel on ka rajoonid, kus on tiba kõrgemad korterelamud, aga turistina nendesse rajoonidesse ei satu, kui sa just ratast ei rendi ja teekonda sinna ette ei võta :) (Mida mina tegin!)Nii, aga siis kanepi juurde :) Enne siia tulekut arvasin ma, et kogu see jutt, et Amsterdamis igal pool kanepit tehakse ja seda siin igal pool leidub, on pisut üledramatiseeritud juhtum, aga ma eksisin. Esimesel päeval siin linnas olles jõudis mu ninani kanepiaroome iga kümne minuti tagant. Avalikus kohas suitsetamine on muidugi keelatud, aga kanepi tarbimine selleks lubatud kohtades on täiesti lubatud! Tänaval on mulle korduvalt extacy't pakkuma tuldud :P Tallinnas selliste uimastite müük päris nii ei käi :) Tallinnas tiirleb kõik kontaktide ümber... Amsterdamis mitte.
Aga siiani Euroopa linnadest on Amsterdam mulle kõige rohkem muljet avaldanud. Tohutult hästi organiseeritud linn, trammid näevad väga futuristlikud välja ja rongijaamad/lennujaamad on kõik konstruktsiooni suurimed:) : see on SUUR LINN lahku kirjutatuna, mis samas ei ole SUURLINN kokku kirjutatuna :) Loodan, et mõistate mu mõttekäiku! ;)

okei Frodo

Juba pikemat aega vaevas mind üks soov mu südames. Ma päris hästi ei saanud aru, mis see soov oli, aga ma teadsin, et ta on olemas! Peale pikemat mõtteperioodi jõudsin selgusele, et see oli lapselik soov avastada maailma ja kogeda seda ise. Analoogne situatsioon oli ''Sõrmuste Isandas'' Frodol, kui ta kibeles Maakonnast välja saada ja natuke seigelda! :D
Ega ma kaua ei oodanud! Avasin netist otsingumootorid ja uurisin, missuguseid võimalusi erinevad organisatsioonid noortele suveks välismaale pakuvad. Erinevad konverentsid, projektid, laagrid, programmid ja ekskursioonid! Enda suureks imestuseks leidsin külluses erinevaid pakkumisi!
Olin sellest ideest nii vaimustuses, et ei suutnud enam otsustadagi, kuhu ma siis lõpuks minna sooviksin... pakkumisi oli ju nii palju! 2 - 3 nädalsed laagrid Itaalias, Sitsiilias, Aafrikas, Indias, Jaapanis. Aafrika jäi mulle eriti silma, sest seal organiseeritakse kuni kolme nädalaseid laagreid, kus saab aidata aidsiennetust Aafrikas! - See võib olla väga kogemustemahlane ja huvitav ettevõtmine! Vahemeri kõlab ka väga hästi... Lõuna - Euroopa eriti.
Vastik seiklus- ja uudishimu on sees! :P Soov on nii tungiv, et ma arvatavasti pühendan suve lõpust 2 - 3 nädalat sellele, et olen välismaal ja tutvun uute kultuuride ja inimestega! :) Kus ja millal täpselt, eks me seda näe, eks ma hoian Teid kursis! Seniks nautigem seda taevalikku ja kosutavat kevadet, mis lõpuks ka Eestisse jõudnud on! :)

Planeet Maa tulevik?

Juba mõnda aega on olnud kuum teema kõikides riikides globaliseerumine, rahvastiku kasv, globaalne soojenemine jne. Ei ole päeva, kus ükski ajaleht, telekanal või raadiojaam ei võtaks eelnimetatud teemasid üles. Seda ei tehta üldse mitte selleks, et eetriaeg täis saada, või tekitada piisavalt teksti ajalehte! Nendest teemadest on saamas meie (inimkonna) tulevased probleemid! Olen kindel, et maavarade kasutus ja keskkonna kaitse tekitavad veel tuliseid vaidlusi, kui mitte sõjakoldeid, ''tuleviku'' riikide vahel. Juba tänasel päeval mängivad need teemad suurt rolli majanduses... või mängib majandus suurt tolli neis? Eks ta ole nii ühte kui teist.
Ma võiks sellest päevi, kui mitte nädalaid teile rääkida, aga hetkel võtan kokku minu jaoks huvitavamad teemad. Eks ma täiustan neid edasipidi järgmiste postitustega!
Niisiis... energeetika! Arvatavasti tähtsaimat rolli mängiv faktor inimkonna ellujäämises! Iga päevaga kasutab inimene sadu hektareid rohkem maad ära ainult selleks, et vedada kaableid, rajada naftapuurtorne ja teisi energiaallikaid. Esimene naftapuur ehitati 1859-ndal aastal. Umbes 1950-ndast aastast on hakanud kütuse kasutus jõudsasti kasvama.
Nagu te kindlasti teate, nafta kui maavara tekib väga väga aeglaselt taim- ja loommassi lagunemisel. Te ei pruugi ette kujutada vist, kui palju 422 aasta jooksul võib tekkida seda toormaterjali kogu maismaa organismide ja ookeanite planktoni lagunemisest? Üsna palju! :P Kurb lugu on see, et 1997-nda aasta jooksul põletati nii suures koguses naftat ära! Rõhutan... see oli inimkonna vajadus 1997-ndal aastal! Kujutate ette, kui palju praegu kulutatakse? Päris magusalt palju! :)
Probleem on selles, et kasutades aina rohkem maad nafta puurimiseks, hävitab inimene sadade liikide elupaiku - jaa, arvate, et mida ma hakkan jälle ajama, igal pool üks ja sama jada, et liigid on ohus ja surevad. Küllap on teil õigus, aga tavaliselt ei tehta kuigi selgeks, miks see halb on, et liigid pidevalt kaovad. Kui kuskilt Madagaskarilt kaob üks konnaliik ära.. no mis siis sellest? Tõepoolest, see üks liik ei mängi kuigi suurt rolli globaalselt, aga mitmeid liike sureb igapäev! Iga liik on osa pikast toiduahelast, milles seisab ka inimene! Iga liigi kadudes on mingi teine liik sunnitud ümber kohanema, et ellu jääda, kuna tema söök on välja surnud. Juba varastest aegadest saati on looma- ja taimeriik pidanud kohanema uute tingimustega ja neil on see hästi välja tulnud, aga tänapäeval toimuvad muutused inimtegevuse tõttu nii kiiresti, et ükski liik ei suuda selle tempoga kaasas püsida! Eetilisest küljest vaadates, kuna inimene on võimsaim liik Maal, siis sellega on tal ka suur vastutus teiste liikide ees! Energeetika lahendus on roheline energia kindlasti! Aga sellel on veel kõvasti arenguruumi, et piisavalt effektiivne olla.
Põllumajandus on teine suur faktor, mille üle peaksid inimesed suurt mure tundma... esitan siinkohal kaks pilti:








Ida-Austraalias on horisondist horisondini näha ainult põllumaid, millest jooksevad üle kilomeetreid pikad kastmismasinad! Ainult põllu niisutamise jaoks on maailmas kuivaks pumbatud mitmeid jõgesid ja järvi! Aafrika rahvad mäletavad oma enda elukogemusest jõgesid, mis kunagi põuaperioodil nirisesid veel mingil määral, aga praegu isegi niiskel ajal vaevu veel elumärke näitavad! Üha enam kasvava nõudluse pärast hävitavad inimesed tohutul hulgal metsi ja aasasid, mille asemele uus vili kasvama panna! - See on probleem, millele ei paista alternatiivseid lahendusi ka veel niipea tulevat, eriti arengumaades!
Aafrikas on inimesed juba mägedesse hakanud põlde rajama... otra külvatakse jube pooleteise kilomeetri kõrgusele, sest mujal pole enam ruumi. Sellega hävitatakse mägede taimkatte keskkonda... on kohti, kus on märgata 30 aastase perioodi jooksul, et taimkate on roninud mägedes 50 meetrit kõrgemale, kuna allpool pole sobivaid tingimusi enam. Kuna taimkate ronib aina üles poole, hävitab see samal ajal kõrgemal olevaid haruldasi ökosüsteeme, kellel pole võimalik enam kõrgemale ronida. . .
Aga mida teha? Inimkonna arvukus on pidevas kasvamises, seega on nõudlus suurenemas. Kuigi tegelikult pole probleem arvukuse suurenemises, vaid meie majandamises ja nõudluses! Kui kõik maailma rahvad tarbiksid sama palju kui keskmine ameeriklane, oleks meil juba praegu vaja kolme maakera, et ära toita inimkonna vajadusi! Üldiselt... see on asi, mis tuleks panna meie kõigi südamele... muidu kujuneb meist inimkonna ajaloo vihatuim põlvkond välja!

Lettland

Niisiis, oma sõbranna tungival soovil olen sunnitud tibake muljeid avaldama Lätist! Esimest korda õnnestus ka meie bändil saada esinema väljaspool Tallinnat! Mahlasemaks teeb asja tõsiolu, et kohe esimese hoobiga õnnestus meil ühtlasi ka Eestist välja saada :)
Autosõit Riiga kestis ca. 6 - 7 tundi. See aeg möödus ruttu kuna autos oli parim seltskond keda soovida ja tuju tekitasid ka mõningad õlled, mis sai kaasa ostetud (PS! Autojuht siiski säilitas kainet olekut! :) ) Isiklikult viibisin ma Lätis esimest korda oma elus. Esimene mulje oli Eesti-Läti piiril asunud Hesburgeri külastus, mis oli üks paganama toitev ja hea ettevõtmine :) Ega tegelikult väga vahet ei teegi, kas olen Eestis või Lätis, kui piirduda ainult autoaknast paistva loodusega. Siiski Riias olles tundsin, et olen suuremas linnas kui Tallinn. Üldsegi mitte seetõttu, et seal suured majad on, vaid seal oli lihtsalt tänavapildis rohkem inimesi ja tohutult suured ummikud :) Need ummikud kahjuks said minu jaoks saatuslikuks! Kuna asukoha otsimisel olid närvid niigi üles kruvitud :)
Mitte väga suureks imestuseks ei osanud inimesed peale kohaliku keele ja vene keele seal absoluutselt teisi keeli - see tegi suhtlemise lätlastega üsna keeruliseks. Ma imestasin kui raske on inimestega suhelda. Vaatamata keelelisele võimekusele, mikski pärast ei soovi inimesed väga rääkida võõrastega. Nende jaoks tundub see kuidagi... sunnitud ja raske olevat. Siiski... kohas nimega Depo, kus me esinesime, võtsid inimesed meid uskumatult hästi ja sõbralikult vastu. Algul oli tajuda, et inimesed väga ei tule muusikaga kaasa, aga mõne julgema eest vedamisel tiksus kaasaelavat rahvast üha enam juurde :)
Üldjuhul midagi väga meeldejäävat Läti juures ei olnud. Umbes sellisena ma seda ette kujutasingi... Siiski olin ma arvatavasti liiga vähe aega seal, et midagi adekvaatset selle kohta öelda :) Tagasisõit oli omaette kogemus jagades minibussi sõprusbändi tüüpidega, aga ma siin kohal detailidesse ei lasku :D

''Bling'' president !

Hiljuti pidime koolis analüüsima tekste, mis põgusalt rääkisid Prantsusmaa praegusest presidendist, Nicolas Sarkozy'st. Kuuendal mail 2007 presidendiks valitud Nicolas on inglaste seas saanud endale hüüdnime Bling (ingl.k. sära, läige). Selle nime sai ta endale inspireeritult noorte slängist ''bling'', millega tihti iseloomustatakse gheto stiiliga noori, kes armastavad kanda kulda ja hõbedat sõrmuste, kaelakeede ja kellade kujul. Nicolas on aga esimene president, kes lisaks lipsule ja ülikonnale armastab ka kanda suurt Rolexi käekella ja ohtralt sõrmuseid :)
Minule jäid need tekstid meelde seetõttu, et Nicolas on hetkel kõige ebapopulaarsem president Prantsusmaa ajaloos, aga tema maailma ideoloogia on mõnetigi sarnane minu enda omaga. Hetkel on mulle jäänud mulje, et tema ebapopulaarsus on tingitud rohkem tema bling-stiilist kui tema poliitilistest tegudest. Suure lükke andis sellele kurikuulsusele tema lahutus oma naisest peale presidendiks saamist ja abiellumine endise tippmodelli, Carla Bruni'ga. Kahtlemata, tegemist on väga edeva isiksusega. Veel on kõmu tekitanud jutud, et Nicolas sõnumineerib pidevalt, olles ise samal ajal osa võtmas suurest 'miitingust'. Tekitas ka pahameelt, kui Nicolas parajasti kirjutas sõnumit, kui Paavst samal hetkel temaga vestles. :P
Siiski, enne kui tema kaitseks paar fakti välja toon, räägin põgusalt ka Nicolase taustast :)
Nicolase isa on Ungari immigrant ja ema prantslane, kes on pärit juutide perekonnast. Nicolas kasvas üles Pariisis. Erinevalt teistest Prantsusmaa valitsejatest, ei ole Nicolas saanud vastavat õpet, vaid spetsialiseerus enne õigusteadusele. Töötades juristina, omandas ta oskuse saada inimestega läbi. Tema poliitilised eeskujud ei ole mitte pärit Prantsusmaalt, vaid Inglismaalt - üllatusin :) Suurim iidol tal on Nicolas Domenach ja sügavalt austab ta ka Tony Blair'i. Blair'i juures imetleb ta viimase oskust meediaga väga hästi läbi saada. Nicolase kunagised kolleegid on kommenteerinud, et tegemist on suure töönarkomaaniga ja äärmiselt aktiivse inimesega.
Nii, aga mis siis kattub minu ideoloogiaga? Sarkozy on suur globaliseerumise sõber. Ta on läbi viinud suuri muutusi Prantsusmaal, mis suuresti puudutavad diskrimineerimist ja rassismi! Oma tegudes ja kõnedes rõhub ta sellele, et tuleb tempot hoida kiiresti muutuva maailmaga. Ta muutis Prantsusmaa maksusüsteemi kõvasti vastuvõetavamaks rahva jaoks. Ta on aidanud ehitada pühakohti moslemite jaoks.
Märkimisväärseim asi minu jaoks on ta soov soojendada Inglismaa ja Prantsusmaa suhteid, mille nutused juured ulatuvad kaugesse minevikku. Sarkozy on oma kõnedes ülistanud Inglismaad ja nende käitumist minevikus ja toonud välja, et varasemad kisklused on mõlemat riiki tugevamaks teinud. Sarkozy ei väsi kordamast, et Euroopa Liit ei saa toimida ilma Inglismaa abita ja et ehitada Euroopat üles majanduslikult ja poliitiliselt, peavad Prantsusmaa ja Inglismaa oma jõud ühendama.
Üldiselt minu jaoks tundub, et inimesed pööravad rohkem tähelepanu Sarkozy eraelule, aga peaksid tegelikult vaatama teda kui presidenti. Pigem on huvitav jälgida, kuidas mõnetigi ''noortepärane'', elav ja energiline president oma töökohustustega toime tuleb, sest sihid on tal paigas ja töötulemusi on tal ka ette näidata.

Muljeid Londonist!

Märtsi alguses veetsin 5 tormist päeva Londonis! Julgen väita, et jäin teist korda Londonis viibides rohkem rahule kui esimesel korral. Mõlemal juhul kogesin Londoni elu täiesti erinevalt! Kui esimesel korral viibisin korralikus hotellis ja liikusin linnas ringi suure osa ajast takso ja bussiga, siis nüüd õnnestus mul saada uskumatult kehv hotell ja käia maha rohkem kilomeetreid kui ma kokku lugeda jaksan :)
Kuna tegemist oli õppereisiga, pidime me kõik võimalikult odavalt toime tulema Londonis... kokku hoidsime juba lennupileteid ostes, võttes kõige odavama lennufirma, mis võimalik :P - Sellest kokkuhoiu poliitikast oli ka tingitud meie kehv hotell ja sagedane jalutamine :)
Nii Tallinna lennujaamas kui ka Londoni lennujaamas sain juba aru, kui suures terrorihirmus Inglismaa elab. Lennujaama kontrollid on erakordselt ranged... Politsei liikus Stanstedi lennujaamas suisa automaatidega ringi :P Inglismaal on politseile antud luba inimesed, kellel kapuuts peas on, vahistada! Kuna kapuuts varjab inimese näo ära ja teda pole võimalik identifitseerida. Selline huvitav seadus on seal sellepärast, et Londonis on rohkem kaameraid kui kõikidel maailma suurlinnadel kokku neid on. London on statistiliselt üks maailma vägivaldsemaid linnu ja kuritegevus on seal uskumatult suur! Seetõttu nii suurt linna kontrolli all hoida saab ainult läbi kaamerate. Metroojaamades liikudes oli mu kohal kaamera iga meetri tagant (ja ühe meetriga ma ei tee liialdusi). Sel viisil saab kohe peale kuritegu jälgida kaameralindistusi. Statistika andmete järgi jääb üks inimene päeva jooksul keskmiselt 300 kaamera lindile!
Ma olen erakordses vaimustuses Londoni tänavakultuurist... inimesed olid erakordselt tolerantsed ja sõbralikud. Võõrad inimesed said omavahel superhästi läbi! Ja viisakusega oli kõik tip-top. Liikuvatel treppidel seisid inimesed trepi paremas servas, nii et kiirustavad inimesed, kes tahavad liikuval trepil kõndida, saavad vasakult poolt neist mööda minna - ja nende jaoks oli see nii loomulik kõik. Suitsetavad inimesed kogunesid tänaval majaseinte äärde ja tõmbasid seal suitsu... tänaval kõndides keegi suitsuga vastu ei tulnud.
Londonis märkasin päeva jooksul vist ainult 2 - 3 prügikasti. Vaatamata sellele, ei näinud ma mitte kuskil prügi ja sodi. Kõik oli täiesti puhas (käsi soovitan siiski tihti seal pesta:) ) Minul hakkas täitsa piinlik, kui mõtlesin Eesti olukorrale. Tallinnas on umbes sama palju prügikaste kui Londonis kaameraid ja ikkagi elame me praktiliselt prügimäel :) Ai-ai-ai
Inglismaa on suutnud jõuda selleni, et inimesed pigem kasutavad ühistransporti kui erasõidukeid. Ühistranspordi süsteem on täiesti äärmusteni viidud! Metrood ja rongid olid sekundi pealt graafikus ja uskumatult lihtne oli orienteeruda maa all. Bussiga ma seekord ei sõitnud, aga positiivne mulje jäi eelmisest korrast ! :) Inglismaal tegelikult peab isikliku auto omamise eest maksma valitsusele nö. luksusmaksu! Ja mida kallim auto inimesel on, seda kõrgemat maksu ta iga kuu maksma peab!
Õppereisi käigus külastasime praktiliselt kõiki Londoni tähtsamaid vaatamisväärsusi! Muuseumid on seal tõesti vägevad! :) Natural History Museum'i ei anna väga võrreldagi Eesti Loodus muuseumiga :D Külastasin veel National Arts Museum'i, millest jäi väga hea mulje ja ka Imperial War Museum'i, mis ühtlasi osutus mu lemmik muuseumiks Londonis! Ja no muidugi Houses of Parliament, London Eye, Camden Town, Big Ben jne. :)
Nagu ühele gümnaasiumi klassile kohane, peab igal reisil ka õhtuti lõbutsema pisut! :) Meie hotelli lähedal oli kohalikke poode, kus sai end varustada kõige vajalikuga. Osad veetsid õhtu isegi SOHO's, mis on maailma üks kuulsamaid klubide ja baaride piirkondi! Mina kahjuks sinna ei jõudnud, kuna olin alati surmväsinud linnas kõndimisest ja meie hotell asus kesklinnast 20 minutilise rongisõidu kaugusel. Aga suur osa meist piirdus hotellis lõbutsemisega õhtuti :)
Jah, mis ma öelda saan. Kui Londonisse lähete, siis varuge endale palju aega ja raha... ja head jalanõud pikaks matkaks, sest uskuge mind... kõndides ja ühistransporti kasutades näete ja kogete palju rohkem! :)