Suhe

Kallid lugejad. Olen kindel, et ka Teil on seljataga mitmeid suhteid, mis on ühel või teisel põhjusel aia taha läinud.
Kuidas see kõik algab? See on inimlik, et sisimas me kõik soovime ühte inimest enda kõrvale, kelle peale me saame loota halvimatel aegadel ja kellega me saame jagada oma rõõmuhetki! Me oleme loonud endale pähe ideaali inimesest, keda soovime enda kõrvale ja me võrdleme igat vastu tulevat inimest selle ideaaliga. Kui leiame inimeses mingeid külgi, mis vähegi vastavad meie ideaalile, siis meil tekivad tunded ta vastu. Kui meil läheb õnneks, siis ka sellel teisel inimesel tekivad tunded.
Alguses oleme vaimustuses Temast ja suurest armuõnnest oleme pimestatud. Kui vaimustus üle läheb, muutume kriitilisemaks ja hakkame alles teist inimest tundma õppima. Tuleb periood, kus me leiame, et selles teises inimeses on nii palju asju, mis ei vasta meie ideaalile... ja meid ärritab see. Me ei taha leppida mõttega, et oleme eksinud ja tahame Tema negatiivseid külgi ümber kasvatada selliseks, nagu meile meeldib. Me oleme valmis oma ideaali eest seisma ja tekitame sellega palju tülimomente - ja see on periood, kus lõviosa suhetest katki läheb. Sest me märkame ainult Teises inimeses vigu ja unustame ära need head küljed, mistõttu meil algselt üldse tunded Tema vastu tekkisid. Ja Teine inimene järsku enam ei vasta meie ideaali normidele ja me läheme lahku!
See on hiireratas, millesse me jäämegi jooksma. Me peame üle elama perioodi, kus õpime tundma ka teise inimese vigu. Ja kui oleme piisavalt targad, et säilitada kainet mõistust, saame aru, et mitte keegi pole perfektne. Me ei leia iial inimest, kes vastab igale meie ideaali nõudele. Seda on rumal uskuda. Me võime leida inimesi, kes on sellele ideaalile väga lähedal, aga kunagi ei saavuta Ta seda lõpp-piiri.
- Suhe toimib siis, kui mõlemad osapooled suudavad tuua kompromisse ja leppida sellega, milline tema paariline on... Meil kõigil on omad head ja omad vead... kelles rohkem ühte, kelles rohkem teist. Aga hinnakem inimeses neid külgi, mis meile meeldivad! Inimestele meeldib mõelda, et nad ise on perfektsed, aga see on rumal enesearmastus, millest me ei pääse iial. Aga vahel tuleb oma ego alla suruda ja endale selgeks teha, et ka meis endis on palju vigu ja kui me oleme jõudnud punktini, kus mõlemad suudavad leppida Teise inimese vigadega, siis on oodata pikka ja ilusat suhet!
Niiet loobugem sellest harjumusest üritada teist inimest ümber kasvatada selliseks nagu meile meeldib. Ja nautigem seda, mida Teisel inimesel on meile pakkuda. Ja me lõpuks veel mõistame, et need vead on midagi, ilma milleta me enam ei suudaks eladagi.