Emakeeleõpetaja pakkus mulle täna koolis kirjutada kodus kirjand minu valitud teemal. Kümnest erinevast teemast jäi mulle kahe kõrva vahele tsitaat Lev Tolstoi poolt: ''Teadmised on vahend, aga mitte eesmärk''. Kuna ma hetkel ei kirjuta kirjandit, on antud mulle vabadus teemat muuta ja lahata enda äranägemise järgi.
Kaksteist aastat koolis õppimist peaks meid ette valmistama millekski suureks. Kui palju kordi oleme kirjutanud vihikusse ''Harjutus nr see'' või ''Harjutus nr teine''... Tore... väga tore, aga kõik need harjutused ja ülesanded peavad lõppema mingisuguse resultaadiga. Seega peaksid meie kodused tööd, harjutused ja ülesanded, kontrolltööd, tunnikontrollid, eksamid, testid ja õppimine oma lõpmatus mitmekesisuses olema eesmärk millegi suurema ja kõrgema saavutamiseks.
Suur osa õppureid ei lähe gümnaasiumisse teadmisi taga ajama. Nende eesmärk on materiaalne - paberileheke, mis näitab, et neil on olemas keskharidus ja head hinded. Sest see dokument viib nad edasi soovitud ülikooli. Julgen üldistada, et gümnaasium on ettevalmistus eksamiteks, mille alusel konkureerida erinevatesse ülikoolidesse erinevatel aladel. Paljude ettevõtete juhid ei pruugi inimest tööle võttes isegi teada, kui võimekas või tark inimene tegelikult on... töölevõtmise kriteeriumid määrab ära see paberileheke, kus on kirjas, et inimene on lõpetanud selle ja selle kooli ja vot selliste tulemustega. Edukuse olelusvõitlus hakkab juba gümnaasiumis... gümnaasiumis tuleb hästi õppida, saada häid hindeid ja olla vanematele meele järgi. Samal ajal on nii vanematel kui ka õppuril peas juba tuleviku mõtted: kuidas saada endale tasuv töökoht ja teistele ära teha.
Sellega kaasneb oht, et haridus muutub formaalseks, sest gümnaasiumisse minnakse jahtima riigieksamite punktisaaki, korralikku lõputunnistust, ülikoolide vastuvõtukomisjonide heatahtlikku noogutust, aga mitte t e a d m i s i.
Samas, kui selline stiimul puuduks, võibolla kaoks siis üldse õpilastes ära igasugune soov õppida ja vaeva näha ja kas oleks siis nii parem? - ilmselt mitte.
Olen üritanud inimesed ära jagada kolme gruppi:
1) Inimestel, kes lähevad süvitsi teadusesse, olgu selleks siis matemaatika, astronoomia, teoreetiline füüsika, keskkonnakaitse, aga ka arsti- või usuteadus, ei teki isegi küsimust, kui suur on hariduse tarbimisväärtus.
Need noorteadurid võivad olla õnnelikumad selles mõttes, et haridus on see, mis neid siiralt huvitab. Ja tulevikus on amet sama, mis hobi. Kes on valinud endale teadustee, avastab kindlasti midagi põnevat: ravi keerulisele viirusele, mõne maasarnase planeedi või loomaliigi.
2) Aga siiski ei saa kõrvale jätta majandus- ja õigustegelasi. Mõni noor võimekas advokaat võib avastata juriidilise augu, kuidas mõnest maksust kõrvale hiilida ja edukalt kaitsta kohtus suurärimeest. Ka tema on teinud oma ''avastuse''. Eeldatavasti on tema autoritasu mahlasem kui mõne uue putukaliigi avastajal.
3) Ja kolmandaks grupiks rühmitan ma inimesed, kes vist ei vaevugi oma elus vaeva nägema. Haridus tundub nende jaoks sama integreeriv kui juustukuivamise jälgimine. Mikskipärast jäävad nemad hea õnne peale lootma.. lotovõit? abielu miljonäriga? rikkalik pärandus?
Tuleb enda juures selgusele jõuda, kas haridus ja teadmised on tööriistad, millega saavutada tegelik eesmärk? Või on ongi hariduse ja teadmiste omandamine ülimeesmärk ja perfektne resultaat...
Pilt: google pictures
No comments:
Post a Comment