Maailma suurim päikeseenergia projekt

Siit ja sealt on ikka kuulda hirmutavaid jutte, et inimesed ei võta midagi ette suure energiaprobleemiga, mis seisab nende ees järgmise poole sajandi jooksul. Meedias kajastatu järgi jääb mulje, et ainult teadlased muretsevad tuleviku energiaprobleemide pärast ja ülejäänud maailm naudib muretult toornaftal baseeruvat energiat. Nii see päris ei ole.
Kui natuke vaeva näha ja uurida erinevatest allikatest, leiame, et paljudes kohtades tehakse suuri kulutusi, et minna üle rohelisele energiale. Hetkel toon näiteks väga meelitava projekti.
Lääne-India põhjaosas asub piirkond nimega Gujarat. Gujarati valitsus on juba pikemat aega kudunud plaani rajada päikesepaneelide park, mille kogu tootlus oleks 500 MW (megavatti). Kui juba, siis juba : hiljuti otsustati arendada see park nii kaugele, et see toodaks 3000 megavatti. Taolise projekti maksumus ulatuks kuni 10 miljardi dollarini. Ala, mida kataksid päikesepaneelid, oleks umbes 10,000 hektarit.

Tänu Gujarati projektile suudaks India vältida ligi 5,2 miljoni tonni süsihappegaasi sattumist atmosfääri igal aastal ja pakkuda tööd ligi 20,000 inimesele.

Gruusia peaminister Eestis

Täna, teisipäeval, 15 september külastas Eestit Gruusia peaminister Nika Gilauri. Peaminister jõudis ka külastada Estonian Business School'i ja põgusalt rääkida Gruusia hetke seisust. Suure uhkusega saan tunnistada, et mõne koolitunni arvelt õnnestus ka minul istuda auditooriumis koos Gruusia peaministriga ja kuulata otse tipp-poliitikult tema arvamust.
Praeguseks on möödunud ligi aasta päevast, mil Venemaa väed ületasid Vene-Gruusia piiri. Viimane aasta on olnud Gruusiale üks raskemaid : lisaks Vene-konfliktile tabas ka Gruusiat rahvusvaheline majanduskriis. Oma naaberriikidega võrreldes on Gruusia hetkel ainuke riik, kes on suutnud saavutada langeva majanduse asemel stabiilse majanduse. Uskuge või mitte, selle nad saavutasid majandusreformidega, mille nad kopeerisid Eestilt.
Nüüd kuu aja jooksul võtavad nad vastu uue seadustiku, mille nimeks on ''Liberty Act''. Enne oli Gruusias natuke üle 40 erineva maksu, nüüd on nad paljudest vabanenud ja alles on jäänud vaid 16. Samal ajal oli ärisektoris üle 800 litsentsi, mis maksid suurt raha - alles on jäänud umbes 150. ''Liberty Act'' on loodud selleks, et teha kindlaks, et iga tulevane valitsus Gruusias saab uusi makse luua ja vanu makse tõsta ainult läbi rahvahääletuse ja ei mingil muul viisil. Üldiselt on grusiinid võtnud väga liberaalse seisukoha oma majanduse parandamiseks ja hetkel paistab, et kõik toimib.
Gruusia peaminister on olnud ka majandus- ja energeetikaminister. Auditooriumis tunti palju huvi just Gruusia energeetika vastu. Peaminister tõdes, et suur risk on sõltuda import-energiast, mis tuleb ainult ühest riigist. Mõne aasta eest oli selleks riigiks Venemaa, kust tuli kaks suurt gaasitoru ja kolm suurt kõrgpingeliini otse Gruusiasse. Kui ma ei eksi, siis aastal 2006 plahvatasid mõlemad gaasitorud ja vahetult pärast seda kukkusid kokku ka kõik kolm kõrgpingeliini. Venemaa väitel oli see õnnetus. =P (Analoogne sündmus juhtus ka Ida-Euroopaga, kui Venemaa pani kinni kaks põhigaasitoru, mis tulid Euroopasse sisse)
See tõi loomulikult Gruusiasse suure energiakriisi, aga õnneks jäi truuks Gruusiale tema suurim liitlane rasketel aegadel, Aserbaidžaan. 48 tundi pärast gaasitorude plahvatamist tegi Gruusia Aserbaidžaaniga lepingu, mille alusel hakati Aserbaidžaanist energiat Gruusiasse sisse importima. Hetkel investeerib Gruusia rohelise energia arengusse ja on suutnud luua piisavalt hea hüdroenergia võrgu, mis võimaldab hetkel Gruusial energiat isegi eksportida.
Teine peavalu Gruusiale on põllumajandus. Gruusia toodab umbes 350 - 400 tuhat tonni kartuleid, millest nad ise kasutavad ära kõigest kakssada tuhat tonni. Üllatav on vast kuulda, et nad impordivad veel 50 tuhat tonni kartuleid iga aasta. Miks? Sest Gruusial pole piisavalt head tehnoloogiat, millega säilitada kõiki kartuleid. Lisaks sellele pole neil piisavalt häid kaubandussidemeid, et neid eksportida.
Nüüd, kui aasta on Vene-konfliktist möödas, on Gruusia turismi näitajad kõrgemad kui kunagi varem. Ka peaminister Nika Gilauri kutsus kõik eestlasi külastama Gruusiat : väidetavalt pidi seal väga ilus olema. =)

Pilt : Wikipeedia

Ameerika Ühendriigid ja Mehhiko

Kõikide praeguste sündmuste kõrvalt on hakanud tõusma minu huvi geopoliitika vastu. Mõned päevad tagasi hakkasin mõtlema, et me kõik teame küllaltki palju USA'st ja tema rollist maailmasõdades ja muudes Euroopat ja Venemaad puudutavates küsimustes. Aga kui palju me teame näiteks Mehhiko ja USA suhetest? Või USA ja Kanada suhetest? Julgen arvata, et küllaltki vähe. Seega üritan siin põgusalt anda ülevaate, missugused on suhted riikide vahel teisel pool Atlandi ookeanit.
Kunagised Euroopa koloniaalriigid nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, Holland ja isegi Rootsi asustasid Põhja-Ameerika ''kogemata''. Kasutan sõna kogemata, kuna algselt soovisid Euroopa riigid majanduslikel põhjustel leida meretee üle Atlandi ookeani Aasiasse. Juhuse läbi jäi neile tee peale ette Uus Maailm - Ameerika.
Mehhiko aladel sai domineerivaks koloniaaljõuks Hispaania, vastupidiselt USA aladele, kus segunesid hispaanlased, inglased, hollandlased ja isegi venelased. Ei läinud kaua, kuni inglastest sai domineeriv rahvus nendel aladel.
Tol ajal nägi harva agressiivsust Mehhiko ja USA rahvaste vahel. Suurem osa probleeme tekkis pigem tolleaegsete koloniaalriikide vahel. Kuigi koloniaalvõimud sundisid inimesi mitte kaubandussidemeid looma teiste koloniaaljõududega, õnnestus küllaltki tihti luua tulusad ja tugevad kaubateed. Tänu sellele muutus Mehhiko majandus suuresti USA'st sõltuvaks. Ka tänapäeval on Mehhiko peamine ekspordipartner USA - peamised ekspordiartiklid on arvutitehnika, toornafta ja telekommunikatsioonivahendid.
USA saavutas oma iseseisvuse kõvasti varem kui Mehhiko. Ja kuni USA rakendas mustanahaliste orjust ja ehitas endale üles jõuka keskklassi, panid mehhiklased rõhu väga jõukale ja väikesele kõrgklassile ja hoidsid ülejäänud inimesi vaesena ning ei tegelenud orjastamisega.
USA on olnud Mehhikoga siiani kaks korda sõjas: Texase iseseisvussõda ja USA-Mehhiko sõda. Üldiselt arenes USA kõvasti kiiremini kui Mehhiko ja temast sai superriik, millele polnud Mehhikol ei sõjaliselt ega majanduslikult midagi vastu panna.
Tänapäeval on mõlemad riigid kaubanduslikult väga tihedalt seotud. Aktuaalseid probleeme tekitab USA-Mehhiko piir, mis on vähekaitstud mõlema riigi poolt ning teeb immigrantidele piiri ületamise lihtsaks. Mehhiko pole kindlasti nii hea liitlane USA'le, kui seda on näiteks Kanada, seda suuresti kultuuriliste ja religioossete erinevuste pärast. Siiski pole alust karta, et midagi valesti peaks minema.

Mõni päev, kui leian aega jälle, kirjutan sellest pikemalt !
Seniks nautige kevadet !

Mis toimub?

Igaüks kuuleb uudistest, et majanduskriis ei kavatse veel niipea meile lootust anda ja arvatavasti ei anna ta seda meile enne aastat 2010. Lohutuseks olgu öeldud, et arvatavasti ei lähe asi hullemaks, aga olukorra teeb tõsiseks kriisi kestvus. Inimesi koondatakse, firmad ja pangad lähevad pankrotti ja ärritunud eraisikud nõuavad valitsustelt efektiivset tegutsemist!

Käesolev majanduskriis on paljudes Euroopa riikides ajanud vasakpoolsed tagajalgadele. Nii Pariisis kui ka Londonis on toimunud mitmeid rahutusi, mis on organiseeritud kohalike kommunistlike liikumiste poolt. Vähemuses olevad kommunistid nõuavad revolutsiooni ja väidavad, et praegune majanduskriis on ehtne näide sellest, et kapitalism on läbi kukkunud ja on vaja suuri muutusi, et päästa maailm kriisi käest. Siinkohal jätan oma arvamuse asjast enda teada austades erimeelsusi, aga sooviksin tuua tähelepanu alla ka loo teise poole, kommunismi. Iga agaram uudiste lugeja teab, et Venemaa majandust ootab ees veel raskem seis, kui Euroopat. Nimelt madalad naftahinnad on viinud rubla tugevuse dollari suhtes juba nii madalale, et rubla arvatavasti ootab ees devalveerimine. Venemaa kahjuks sõltub tema majandus liiga palju ainult nafta hinnast. See on minu ehtne näide sellest, et olenemata poliitilistest uskumustest, on majanduskriis valusalt löönud kõiki riike. Niiet enne poolte valimist peaks veenduma, kas on ikka muru mujal rohelisem...

Obama - USA majanduse kaitseingel?

On 20. jaanuar ja Ameerika Ühendriikidel on esimest korda mustanahaline president - Barack Hussein Obama. Peale mitmeid kuid konkureerimist McCainiga, oli Obama lõpuks oma sisepoliitiliste ideaalidega võidukam. Kuigi McCaini põhisihtmärgiks oli välispoliitika ja sõda Iraagis, osutusid rahvale olulisemaks Obama majandusreformid, mis väidetavalt päästavad Ühendriigid praegusest majanduskriisist ja viivad selle jälle tõusujoonele!
Kogu oma kanditatuuri jooksul rõhutas Obama sellele, et USA'st saaks energeetiliselt sõltumatu riik. Teiseks teha kiire lõpp Iraagi sõjale, mis Ühendriikide jaoks hetkel on majanduslik surm : sõjapidamine on tohutu koormus ühe riigi majandusele.

USA vaevleb hetkel raske majanduskriisi käes. Probleem on lihtsustatult öeldes selles, et palgad on jäänud enam-vähem sama suureks... kohati väiksemaks, aga hinnad on tõusmas. Teiseks kurdab Obama, et on vale maksustada ühiskonna jõukamaid klasse rohkem kui keskklasse, kuna selline poliitika (mille loojaks oli Bush) hoiab kogu rahvast ühtlaselt vaesena. Kohati oli rikaste inimeste maksukoormus 160 korda suurem, kui keskklassil.

Hetkel on võtnud Obama majanduses kolm lühieesmärki :

1. Vähendada perekondade maksukoormust - See on muidugi keeruline protsess, aga kui optimistlik ja põgus ülevaade sellest teha, siis idee poolest näeb see välja nii: Maksukoormuse vähendamise eesmärgiks on jätta inimestele rohkem raha (pärast maksude mahaarvestamist palgast). Kui inimestel on rohkem raha, on nad kõvasti ostuvõimelisemad. Kui inimesed on ostuvõimelised, siis on neil julgust rohkem kulutada . Mida rohkem inimesed ostavad, seda paremini mõjub see majandusele - teeb seda tugevamaks.

2.Vähendada ettevõtete maksukoormust. Siiani olid uued ettevõtted USA's maksustatud - alustades registreerimismaksudest, lõpetades algkapitali maksudega. Vähendades neid makse loodab Obama julgustada ettevõtteid tulema turule uute ja innovatiivsete ideedega. Jällegi, inimeste ettevõtlikkus ärisektoris mängib väga tähtsat rolli majanduskasvus.

3.Elavdada eksporti. Obama üritab luua kaubandusleppeid, mis avaksid uusi välismaaturge Ameerika toodetele, et kindlustada USA töökohad ja tuua riiki sisse rohkem raha müües teistele riikidele kohalikke tooteid.

Pikas perspektiivis on Obama eesmärk luua uusi töökohti tulevastele põlvkondadele Ameerikas ja luua tugevamad majandussidemed teiste riikidega, kuna ta usub sügavalt, et USA majanduslik heaolu peitub just heades majandussuhetes teistega.

Eks aeg näitab, kas Obama on see mees, kes tirib USA majanduse kraavist välja :)

Pilk tulevikku - Dubai

Viimasel ajal on inimkonnal näidata mitmeid suursaavutusi tehnoloogias ja ehituses. Alustades CERNi osakeste kiirendist Šveitsi-Prantsusmaa piiril (27-kilomeetrine ringtunnel), lõpetades Dubais valmiva Burj Dubai pilvelõhkujaga, mille kõrguseks saab olema rekordiline 800 meetrit! (pildil)

Iga päev valmivad projektid, mis seavad tehnoloogiliste leiutiste lati üha kõrgemale. Meeldiv uudis on ka see, et seda latti suudetakse siiani ületada!

Maamunal on aga üks koht, kus me saame igapäevaselt jälgida selle lati ületamist - Dubai.

Dubai kuulub Araabia ühendemiraatide sekka. Oma 2,7 miljoni elanikuga Pärsia lahe ääres on Dubai üks rikkamaid piirkondi maailmas. Pikka aega sõltusid araablased barterkaubandusest kulla ja juveelidega. See kõik muutus 60-ndatel, kui avastati rikkalikud naftaressursid. Koheselt sai nafta ekspordist araablaste majanduse selgroog. Nüüd on aga majandusteadlased tagajalgadele tõusnud - mõistagi seetõttu, et millalgi saab nafta otsa ja loogiliselt koos sellega langeb ka Dubai majandus. Et seda vältida, investeerib Dubai igal aastal kümneid miljardeid dollareid turismisektorisse. Niisiis, et säilitada tugev majandus ja rikkus ka tulevikus, hakati investeerima kosmilisi summasid hotellide, kasiinode jms rajamiseks.

Aastaid tagasi puudus Dubais korralik infrastruktuur, mis takistas suuresti põllumajanduse, turismi ja kalanduse arengut. Et teha Dubai turistidele meeldivaks ja atraktiivseks, oli vaja üles ehitada lisaks hotellidele ja meelelahutusele ka toimiv infrastruktuur. Peale infrastruktuuri ülesehitust tekkis probleem, kuidas meelitada turiste Dubaisse, sest tegu on õigupoolest kõrbega, kus ei ole vaatamisväärsusi ega looduslikke omapärasid.

Dubai eeliseks probleemi lahendamisel oli paks rahakott. Riigijuhid lasid paika panna hirmkallid projektid, mis tooksid au ja hiilguse Dubaile ja meelitaks ka kõige kaugemast kohast maailmas inimesed kohale. Edasi räägiksingi põgusalt nendest projektidest!

Küllaltki pikka aega oli Dubai kuulsaim hoone Burj Al-Arab Hotel - hotell, mis ehitati merre Dubai liivasele rannikule. Tegu on küllaltki kalli hotelliga, aga rikkurid ülemaailma on valmis maksma juba selle emotsiooni eest ööbida merehotellis, kust on mõne minuti tee liivastele randadele ja kesklinna ostukeskustesse. Selle projekti ellu viimiseks kutsuti kohale teadlased Hollandist, kellel olid kogemused hoonete vette ehitamisega - see oli suur katsumus kõigile, aga see tehti ära! :)

Burj Al-Arab Hotel on aga kahvatu vari Palmi saarte kõrval. Üks suurejoonelisemaid projekte, mis inimkonna ajaloos kunagi tehtud. Nimelt lasid araablased Pärsia lahte teha tehissaared, mis õhust vaadatuna moodustavad kokku palmi. Nende saarte peale lasti ehitada suvilad, elumajad, erasadamad, teed, meelelahutuskohad ja palju muud. Tegu on nii suure projektiga, et palmi on võimalik isegi kosmosest näha. Palmi saared pole siiani veel päris valmis, aga arvatavasti järgmise 10 - 15 aasta jooksul on nad äärmusteni välja viilitud. Palmi saared koosnevad kolmest üksusest, millest väikseima, Palm Jumeirah saare kogumaksumus ületas 12,3 miljardit USA dollarit. Palm Jumeirah ehituseks kasutati üle seitsme miljoni tonni kive ja selle ehitusest võttis osa 40 000 töötajat, kes olid peamiselt pärit Aasiast. Fotol on pilt Palmist rahvusvahelisest kosmosejaamast vaadatuna.

Peale Palmi saari otsustati läbi viia ka Dubais siiani suurim projekt - Maailma saared.

Maailma saarte projekt on peavalu teadlastele ja ehitajatele. Veeteadlased peavad kindlaks tegema, et saared ja seal olevad ehitised ei hakkaks vajuma. Koos füüsikutega on vaja Maailma saarte ümber ehitada kaitsev müür, mis lõhuks avamerelt tulevaid laineid, samal ajal ei tohi lainemurdja ette jääda vaatele merele, mis avaneb tulevastest hoonetest.

Jällegi on tegu projektiga, mida on võimalik näha ka kosmosest! Selle projekti valmimiseks läheb vaja vähemalt 386 miljonit tonni kive ja merepõhjast pumbatud liiva. Maailma saared koosnevad umbes kolmesajast väikesest tehissaarest, millest igaüks moodustab mingisuguse maailmaosa. Superrikkad saavad osta endale meelepärase maailmajao ja arendada seda edasi oma äranägemise järgi! Hiljuti ostis Virgini omanik Richard Branson endale Inglismaa maailmajao. Iirimaa ostsid ära ühed Iiri-Shoti ärimehed, kelle algne plaan oli oma saarele luua samasugune roheline, mägine ja niiske loodus, nagu Iirimaal (kujutate te seda ette kõrbesaarel?) Veel on ostnud oma saare tuntud näitleja Angelina Jolie.

Et teile parem ettekujutus anda selle projekti massiivsuest:

1. Maailma saared asuvad rannikust nelja kilomeetri kaugusel avamerel.
2. Kolmsada saart, mille omavaheline kaugus on vähemalt 100 meetrit.
3. Saarte pindalad hakkavad 14 000 ruutmeetrist, lõpetades 42 000 meetriga.

And last but not least! :) Burj Dubai pilvelõhkuja, millest oli pilt ka eespool. Kui see superehitis valmis saab, on ta pika puuga kõige kõrgem ehitis, mille inimene kunagi ehitanud on. Nagu ma oma vennalt kuulsin, olevat ehitustööga seotud teadlased tõdenud, et ehituse käigus on välja tulnud nii palju uusi ideid ja vigu, et hetke seisuga ei näe nad mingit probleemi ehitada pilvelõhkuja, mille kõrgus küündib kilomeetrini või isegi kõrgemale!

Need on vaid tagasihoidlikud näited sellest, kui tõsiselt võtavad araablased seda, et muuta Dubai turismihiiuks! Kui te kallid lugejad kunagi peaksite superrikkaks saama, siis Dubai on täpselt sobiv koht, kus oma raha nautida! :) Miks mitte soetada ka endale üks saar?

Maailm peopesal

Meie ümber toimub viimasel ajal palju märkimisväärseid asju, alustades USA majandustormidega, mis kõvasti raputavad ka Euroopat, lõpetades Venemaa välispoliitikaga, mis on viimasel ajal palju kõmu tekitanud nii USA's kui ka Euroopas. - Äärmuslikud aspektid, mis mõjutavad inimkonna edasist teekonda tulevikku.
Hetkel on need globaalprobleemid jätnud musta noodi meie igapäeva ellu. Samas toovad need esile paratamatu tõe, et riigid ja inimesed sõltuvad igapäev teine-teisest aina rohkem. Ühe komistamine võib viia ahelreaktsioonini, mis mõjutab eluolusid teisel pool maakera. Kasvav sõltumine teine-teisest on loomulik käekäik maailma arengus.

Selle mõttetera lõpetuseks sooviksin tsiteerida oma venda:

Mõnikord unustan isegi, kui uskumatult erakordne see on, et Maa ümber tiirleb rahvusvaheline kosmosejaam, kus igapäevaselt töötab väike rühm inimesi. Nad vaatavad alla ja näevad meie planeeti sellisena nagu teda võiks näha kogu inimkond -- kauni ja õrna tervikuna. Üks sinine saareke kosmilises ookeanis, kai ääres ootamas paar pisemat paati. Nagu ütles kosmonautika isa Konstantin Tsiolkovski: "Maa on inimkonna häll, kuid hällis ei saa ju igavesti elada."

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled. . .

Naljakas lugu on selle kooliga Eestis. Tahaks viimaks mõista, mis teeb need koolid nii hirmuäratavaks Eesti noortele? :P Minu jaoks on paari viimase suvega küllaltki naljakaks saanud olukorrad, kus inimesed juba juulikuu keskel kurdavad mulle: ''Oii... ainult poolteist kuud on ju veel jäänud suve! Ma ei taha kooli!''
Iga kool soovib olla asutus, kuhu õpilane TAHAB tulla. Mikski pärast läheb kõik vastupidi. Tõepoolest, eks meil kõigil on koolis olnud õpetaja, keda me põlgame või kardame, aga vaevalt see nii suurt rolli meie suhtumises mängib.
Nii palju, kui mina tähele olen pannud, on asi Meie suhtumises kinni. Eesti õpilased ei oska maailma vastu niimoodi huvi tunda, nagu nad peaksid. Kooli üks peamisi eesmärke on panna meid mõtlema oma peaga. Üritada tekkinud probleemide puhul oma peaga lahendus neile leida ja rakendada oma kogutud teadmisi igal võimalikul viisil. Aga suur osa õpilasi ei mõista seda, miks nad koolis õpivad matemaatikat või füüsikat, mis võib-olla ei paku neile isegi huvi. Kool ei soovigi, et kõik hakkaksid teadlasteks... see pole kooli eesmärk : eesmärk on läbi nende ainete avardada meie silmaringi selliseks, et suudaksime teatud probleemidele ka teaduslikult läheneda. Eks igaüks meist saab omal nahal tunda, mida ta kooliajal valesti on teinud, kui jõuavad kätte momendid, kus loeb just see, kuidas oleme enda teadmis- ja kogemusbaasi üles ehitanud.
Palju lihtsam on koolis käia mõttega, et iga õpitud asi teeb meid milleski jälle tugevamaks... Me ei käi koolis, et kokku saada selle õpetajaga, kes meile ei meeldi, vaid me käime koolis, et hoopiski kokku saada oma heade sõpradega. Iga hetkega, mis me viibime klassiruumis või oma koolikaaslaste seltskonnas, me ehitame ennast üles. Me saame baasteadmisi erinevatel aladel ja meie sotsiaalsus kasvab. Iga koolis veedetud tund viib meid väikese sammukese võrra lähemale meie eesmärkidele tulevikus. Kool ei ole midagi, mis kestab elu lõpuni (ainult elukool kestab nii kaua* :P ). Küsige oma vanematelt ja nende sõpradelt, et mis aega nad kõige rohkem igatsevad ja nad vastavad Teile suure tõenäosusega, et kooliaega.
Pealegi... oma aega planeerides näeme, et kool võtab tühise osa meie ajast ära. Me jõuame ikka kõigega tegeleda, millega varemgi. Ja mida rohkem teeme, seda rohkem jõuame! :)


Tänapäeva maailmas rõhutakse väga palju enesearendusele! See on kriitilise tähtsusega asi. Selle, kui edukad oleme oma karjääriredelil või ükskõik milles, määrame me ise. Ühiskonna standardid nõuavad, et oleksime motiveeritud ja töökad. Arengulembelised ja optimistlikud.

Nagu rahvatarkus ütleb: ''Igaüks on oma õnne sepp!''

Praegusega soovin ilusat ja edukat uut kooliaastat neile, keda septembris uus kooliaaasta ees ootab ja loodan, et suudate ka ennast motiveerida vaeva nägema ja optimistlikult edasi püüdlema! ;)

Suhe

Kallid lugejad. Olen kindel, et ka Teil on seljataga mitmeid suhteid, mis on ühel või teisel põhjusel aia taha läinud.
Kuidas see kõik algab? See on inimlik, et sisimas me kõik soovime ühte inimest enda kõrvale, kelle peale me saame loota halvimatel aegadel ja kellega me saame jagada oma rõõmuhetki! Me oleme loonud endale pähe ideaali inimesest, keda soovime enda kõrvale ja me võrdleme igat vastu tulevat inimest selle ideaaliga. Kui leiame inimeses mingeid külgi, mis vähegi vastavad meie ideaalile, siis meil tekivad tunded ta vastu. Kui meil läheb õnneks, siis ka sellel teisel inimesel tekivad tunded.
Alguses oleme vaimustuses Temast ja suurest armuõnnest oleme pimestatud. Kui vaimustus üle läheb, muutume kriitilisemaks ja hakkame alles teist inimest tundma õppima. Tuleb periood, kus me leiame, et selles teises inimeses on nii palju asju, mis ei vasta meie ideaalile... ja meid ärritab see. Me ei taha leppida mõttega, et oleme eksinud ja tahame Tema negatiivseid külgi ümber kasvatada selliseks, nagu meile meeldib. Me oleme valmis oma ideaali eest seisma ja tekitame sellega palju tülimomente - ja see on periood, kus lõviosa suhetest katki läheb. Sest me märkame ainult Teises inimeses vigu ja unustame ära need head küljed, mistõttu meil algselt üldse tunded Tema vastu tekkisid. Ja Teine inimene järsku enam ei vasta meie ideaali normidele ja me läheme lahku!
See on hiireratas, millesse me jäämegi jooksma. Me peame üle elama perioodi, kus õpime tundma ka teise inimese vigu. Ja kui oleme piisavalt targad, et säilitada kainet mõistust, saame aru, et mitte keegi pole perfektne. Me ei leia iial inimest, kes vastab igale meie ideaali nõudele. Seda on rumal uskuda. Me võime leida inimesi, kes on sellele ideaalile väga lähedal, aga kunagi ei saavuta Ta seda lõpp-piiri.
- Suhe toimib siis, kui mõlemad osapooled suudavad tuua kompromisse ja leppida sellega, milline tema paariline on... Meil kõigil on omad head ja omad vead... kelles rohkem ühte, kelles rohkem teist. Aga hinnakem inimeses neid külgi, mis meile meeldivad! Inimestele meeldib mõelda, et nad ise on perfektsed, aga see on rumal enesearmastus, millest me ei pääse iial. Aga vahel tuleb oma ego alla suruda ja endale selgeks teha, et ka meis endis on palju vigu ja kui me oleme jõudnud punktini, kus mõlemad suudavad leppida Teise inimese vigadega, siis on oodata pikka ja ilusat suhet!
Niiet loobugem sellest harjumusest üritada teist inimest ümber kasvatada selliseks nagu meile meeldib. Ja nautigem seda, mida Teisel inimesel on meile pakkuda. Ja me lõpuks veel mõistame, et need vead on midagi, ilma milleta me enam ei suudaks eladagi.

Amsterdam!

Ehkki Amsterdamis elab rohkem inimesi, kui kogu Eestis, ei tundu siin olles absoluutselt, et viibid Euroopa suurlinnas. Siin on palju inimesi. . . palju erinevaid inimesi, aga siiski ei ole siin kõrgeid klaashooneid või tohutult suuri supermarketeid. Suurlinna müra siin praktiliselt puudub ja autod tunduvad äärmiselt ebapopulaarsed asjad.
See-eest jalgrattaid on siin nagu sipelgaid! Tänavaääred vohavad jalgratastest, mis on lukustatud ulmeliste kettidega (jalgratta vargused on sagedased). Liikluskorralduses pannakse suurim rõhk jalgratturite soovidele. Nagu Eestis sõidab keskmine eestlane hommikul tööle auto või bussiga, sõidab keskmine hollandlane hommikul kindlasti tööle rattaga! :)
Kogu see jalgrattakultuur teeb hollandlastest väga tervisliku eluviisiga inimesed. Lisaks rattasõidule meeldib neile väga süüa värskeid asju... eriti puu- ja köögivilju. Erinevad värsked mahlad on siin väga populaarsed. Lihakogused (KOGUSED, mitte valikud:P) on Eestiga võrreldes alla keskmise... see lubab hollandlastel süüa vähem praetud ja rasvaseid asju ja rohkem värskeid asju... erinevalt eestlastest küll kahjuks :)
Kõrgete ja modernsete hoonete puudumine on üks peamiseid põhjuseid, miks Amsterdam ei jäta suurlinna muljet. All oleval pildil on näha Amsterdami jaoks kõige iseloomulikumat tänavapilti... Linna äärealadel on ka rajoonid, kus on tiba kõrgemad korterelamud, aga turistina nendesse rajoonidesse ei satu, kui sa just ratast ei rendi ja teekonda sinna ette ei võta :) (Mida mina tegin!)Nii, aga siis kanepi juurde :) Enne siia tulekut arvasin ma, et kogu see jutt, et Amsterdamis igal pool kanepit tehakse ja seda siin igal pool leidub, on pisut üledramatiseeritud juhtum, aga ma eksisin. Esimesel päeval siin linnas olles jõudis mu ninani kanepiaroome iga kümne minuti tagant. Avalikus kohas suitsetamine on muidugi keelatud, aga kanepi tarbimine selleks lubatud kohtades on täiesti lubatud! Tänaval on mulle korduvalt extacy't pakkuma tuldud :P Tallinnas selliste uimastite müük päris nii ei käi :) Tallinnas tiirleb kõik kontaktide ümber... Amsterdamis mitte.
Aga siiani Euroopa linnadest on Amsterdam mulle kõige rohkem muljet avaldanud. Tohutult hästi organiseeritud linn, trammid näevad väga futuristlikud välja ja rongijaamad/lennujaamad on kõik konstruktsiooni suurimed:) : see on SUUR LINN lahku kirjutatuna, mis samas ei ole SUURLINN kokku kirjutatuna :) Loodan, et mõistate mu mõttekäiku! ;)