Uiguurid

Eile sattusin juhuslikult peale dokumentaalile, mida oli üsna liigutav vaadata:). Xinjiang on autonoomne regioon Hiinas, mis võtab ligi kuuendiku riigi pindalast enda alla ja on elukohaks uiguuridele, kes päritolult on moslemid. Kahjuks piirab Hiina valitsus suuresti uiguuride usulist ja poliitilist vabadust, kuna peab suurt osa neist terroristideks - selline suhtumine sai võimendust eriti peale 11. septembri sündmusi. See dokumentaal keskendus ühele lastekodule uiguuride linnas. Ma imestasin tohutult kui range kasvatus on nendel lastel.
Igal hommikul alustavad sajad lapsed koolipäeva kooliväljakul ''õpilasvandega'', kus nad kooris karjuvad : '' Me jätkame oma esivanemate kommunismi ja oleme rahvusliku separatismi vastu! Me austame teadust ja ei osale usutegevuses (Uiguuride ühiskonnas on alla 18 aastastele usk keelatud). Meie põlvkond teeb Hiina tugevaks ja võimsaks!'' Lapsed laulsid päeva jooksul palju kommunismi propageerivaid laule! Ja isegi nende kooliseinal seisis suurelt kiri ''Kommunistlik partei on meie kõigi isa ja ema, näidake oma tänulikkust heade hinnetega!'' :P

Lastekodu lastel oli tohutult suur austus oma kadunud vanemate vastu! Kõik lapsed olid ühel meelel, et õnnelik laps on laps, kellel on ema olemas! Paljud poisid kurvastasid, et nad ei jõudnud oma vanematele tagasi tasuda selle armastuse eest, mida nad oma vanematelt said. Kui ühelt poisilt küisiti, et kui tal tekiks võimalus tagasi tasuda, kuidas ta seda teeks? Poiss vastas: ''Võtaksin nad ise kukile ja viiksin Mekasse'' Väga sügav ja armas temast :)
Uiguuride surnuaed meenutas mulle pigem kõrbe, kus on väikesed ''mullahunnikud'' koos. Kusjuures, ühelgi haual ei olnud mitte ühtegi silti, mis näitaks, kes on sinna maetud. Inimesed pidid lihtsalt meelde jätma, milline mullahunnik on tema kadunud lähedase oma. Lastekodust üks tüdruk tahtis oma ema hauale viia lilli, aga kuna ta polnud tükk aega surnuaias käinud, ei tulnud talle enam meelde, milline tema ema haud oli, seda oli üsna kurb vaadata :/

Positiivsetest asjadest rääkides, sain enda üllatuseks teada, et uiguuride sügav traditsioon on köielkõndimine. Väga cool oli näha, kuidas 8 - 13 aastased poisid olid köiel nagu elukogenud tsirkuse köielkõndijad. Nad istusid köiel ja tõusid siis püsti.... üks poiss lamas ja võttis päikest seal ja kõndis edasi-tagasi jne jne :P Nende jaoks on see väga tähtis, et nad köielkõndimist oskaksid, see pidi näitama esivanematele, et nad on väga tublid!

Ühelt 11 aastaselt tüdrukult küsiti, kelleks ta soovib saada:) ''Õpetajaks kindlasti! Kas siis kirjanduse või hiina keele!'' Põhjuseks ütles tüdruk, et Hiina kasvab aina võimsamaks riigiks kogu aeg ja varsti on palju inimesi, kes tahavad hiina keelt õppida, aga vähe on neid õpetajaid, kes neid õpetaks... Hiinale on vaja õpetajaid!
Minu arust võiks see tüdruk olla eeskujuks tulevastele Eesti põlvkondadele, sest kahjuks on Eestis suur probleem spetsialistidega, keda kipub väheks jääma. Kõik lähevad ju ärindust ja pangandust õppima, et kiiresti rikastuda, aga siiralt keegi riigi tulevikule ei mõtle. ;)

Naljakas, sest isegi 11-aastane tüdruk teadis, mida on vaja teha! :)